TIC “Sompa” CD

Eesti üheksakümnendate undergroundi ehk legendaarse TIC´i album esmakordselt füüsilisel meedial.

Räägib väljaandja Trash ise:
“Ida-Virumaa 1992. Kohtla-Järve Kutsekooli Nr 18 õpilased Jüri Tallerma hardcore-grindi keevitanud Atavistist, Kaido Kivitoa death´i viljelenud Undertakerist ja Kristo Järve pungigrupist S.H.G., panid kokku uue bändi, püüdes luua ajastu kontekstis teistlaadset muusikat. Pungipisik oli kõigil veres, nüüd prooviti sellesse põimida vana post-punki ja new wave´i, samuti sellel hetkel populaarsust nautinud industriali ja indierocki. Proove alustati Jõhvi Pioneeride Majas Imre Pärnametsa valvsa pilgu all, nõu ja jõuga toetas bändi mitteametlik liige, vabamõtleja Alo Saarest. Mõned kuud hiljem anti esimene, aga ka viimaseks jäänud kontsert, kus astusid üles ka sama proovikat kasutanud Undertaker ja S.H.G., ehk nii öelda majabändid. Esinemist oli kaema tulnud tosinkond sõpra ja tuttavat. Samal ajal jõudis 3 looga demokassett Tallinnasse ning muusikaentusiast Lauri Leis leidis kuuldud materjali olevat sobilik soovitamaks seda Sally Cinnamon Music plaadimärki vedavale Lauri Liivakule. Viimane kutsus bändi Tartusse kassettkogumiku jaoks ühte muusikapala salvestama (Lugu “T.A.K.E.” ilmus 1997 a. kogumikul “Sue Darling Is Back To Meet Forwards”), siis leiti, et võiks teha linti veel kaks pala ja lõpuks salvestas bänd Heli Jälg Stuudio ajagraafiku sobivuse tõttu terve albumitäie materjali. Album jäi nii toonase Sally Cinnamon Music plaadimärgi kui Liivaku hilisema Forwards leibeli alt ilmumata, kuid stuudionurgas vedelenud kuue Majak-tüüpi makiga otse keerlevalt stuudiolindilt võetud kassetikoopiad hakkasid levima, igast kuuest kassetist tehti kümneid koopiaid ja nii edasi. Kassetilt kuuldu meeldis paljudele ning TIC kutsuti 1993. aasta suve alul Tartusse Röövel Ööbikut soojendama. Seda kontsertit bänd kunagi ei andnud ning selle toimumiskuupäeva võib pidada samuti bändi laialimineku daatumiks. Hiljem olevat Janek Murd rääkinud Jüri Tallermale, et samas stuudios käinud Boraxi materjal olevat linti võetud nende bändi salvestise peale ja nüüdsest oli albumi materjal olemas vaid helikassetidel.

2012. a leidsin CDR plaadil kassetiripi ning meenus see paarkümmend aastat varem salvestatud materjal, mis minulgi kassetikoopiana kunagi riiulis oli olnud. Kassetiripist viisid jäljed DAT-kassetini ja lõpuks selgus tõsiasi, et Lauri Liivakul on stuudiolint kenasti puutumatuna alles ning igasugused jutud Boraxi pealelindistamistest olid ilmsed vääritimõistmised. Võis hakata mõtlema kvaliteetse CD väljaandmise peale ja nüüd on see valmis.”