Opeth - Watershed (Ltd.)

Opeth "Watershed (Ltd.)" Gatefold 2LP

26.99€
Plaadifirma: Music On Vinyl
Välja antud: 2008/2018
Stiil: Extreme Progressive Metal
Riik: Rootsi

Tracklist

Side A:
1. Coil
2. Heir Apparent

Side B:
3. The Lotus Eater
4. Burden

Side C:
5. Porcelain Heart
6. Hessian Peel

Side D:
7. Hex Omega
8. Derelict Herds (bonus)

+

Tutvustus

Selle muusika juures seistakse ja imetletakse, püütakse vapustatud saada, kasutatakse sõnu nagu “grandioosne” või “majesteetlik”. See pole enam kommunikatsioon, pigem allaheitlik kummardus monumentide suunas, mis päriselt meiega ei räägigi. Ent just selles – välises monumentaalses ükskõiksuses meie tujude ja tajude vastu – seisneb sellise muusika klassitsistlik ilu. Ning hetkel ei tõesta miski seda paremini kui Rootsi proge-metal-kvinteti Opeth arvult üheksas album. (Tõnis Kahu, Eesti Ekspress)

180-grammine duubelvinüül sisaldab boonuslugu ja eksklusiivset postrit.

 

Arvustused

Tõnis Kahu
Eesti Ekspress
http://www.ekspress.ee

Ajalugu tahab meile aeg-ajalt meelde tuletada, et tegelikult on rock-muusika oma loomult kõige demokraatlikum kunstivorm võimalikest. Õige ja aus rock suhtleb ideaalis meiega võrdsetel alustel, kuulub ühtviisi meile kõigile. Neile aga, kes tahavad alluda ja alanduda ja alt üles vaadata, on mõeldud Wagner ja tema ooperid, küllap ka heavy metal või proge kogu oma ebaloomulikus, elitaarses teatraalsuses. Selle muusika juures seistakse ja imetletakse, püütakse vapustatud saada, kasutatakse sõnu nagu “grandioosne” või “majesteetlik”. See pole enam kommunikatsioon, pigem allaheitlik kummardus monumentide suunas, mis päriselt meiega ei räägigi.

Ent just selles – välises monumentaalses ükskõiksuses meie tujude ja tajude vastu – seisneb sellise muusika klassitsistlik ilu. Ning hetkel ei tõesta miski seda paremini kui Rootsi proge-metal-kvinteti Opeth arvult üheksas album. Kuidas nad seda teevad? Kahel moel.

Esiteks puhta raskuse, massiivsuse enese toonitamise kaudu. Laulja-helilooja-kitarrist Mikael Akerfeldt ja tema bänd ei mängi muusikat, mida tohiksime kutsuda energiliseks. Hoopis suurejoonelises tardumuses, ülevas staatikas on asja tuum. See on jõuline muusika, seda küll, kuid see pole see jõud, mida rock tunneb power’ina, pole ekspressiivne ja plahvatuslik. Opethi võlu on tema tugevuses, kandevõimes, jäägitus kokkusurutuses. Ja see ei ilmuta end mitte ainult siis, kui Opeth metal-toonis kõneleb (“Heir Apparent” on hea näide). Seesama lausa füüsiline raskus ja mastaapsus hoiab üleval ka nende meloodiaid, mis – ilusad nagu nad on, olgu “Coil” või “Burden” mulle tunnistajaiks – pole iial vesised ega sentimentaalsed.

Teine Opethi mõjuvõime aspekt tuleneb nende graatsilisest läbipaistvusest – just nagu vaataksid altarimaali keskaegses katedraalis. Iga nende arendus on kristalselt selge, reljeefne, detailne ja täpselt jälgitav. Iga nüansi varjust aimub järgmine, iga pealtnäha absoluutse vormistuse varjust hoopis uus, veel puhtam ja filigraansem maailm.

Ma muidugi tean, mis minu probleem on. Ma ülistan muusika formaalset ilu, justkui seisaks see kuidagi irreaalsena inimloomusest eemal ja kõrgemal, justkui oleks see kuidagi iseenesest taevast maa peale laskunud. Jah, idee ignoreerida rock’i demokraatlikku hinge, südant ja südametunnistust, tema räpasusi ja tunge võib tunduda absurdne. Kuid mitte sedaaegu, kui lood nagu “Porcelain Heart” või “Hex Omega” parasjagu kõlavad. Siis lihtsast inimlikust mõistmisest, uskuge, ei piisa. 8

Lisa arvustus

Ainult registreerinud ja sisseloginud kasutajad saavad seda funktsiooni kasutada.